Salongiõhtu

Robert Schumanni võib ehk pidada kõige romantilisemaks romantilistest heliloojatest. Isegi tema abielu armastatud naise, imelapsest pianisti Clara Wieckiga vastu Clara isa tahtmist on saanud romantilise armastuse ning kindlameelse protestivaimu võrdkujuks. Kogu Schumanni loomingut läbivad samad teemad: ülim tundelisus, tundlikkus, tunnete diapasoon kõige õrnemast hellusest tormaka meeleheiteni. Kõige täpsema väljenduse leiab Schumannile omane hingestatus tema mahukas laululoomingus.

Sõnad: Adelbert von Chamisso

Need Schumanni tsükli kaheksa laulu on romantilise muusika kvintessents. Adelbert von Chamisso tekstidele kirjutatud Naise elu ja armastus maalib meie silme ette ühe naise elukaare läbi armastuse: armumine esimesest pilgust, õige äratundmine, miks just mina, kihlumine, abiellumis-õhin, lapseootus, emaõnn, mehe surm. Meie ette jõuab Naise pidevalt muutuv vaatenurk armumisest, enese tundmaõppimisest, määratust õnnest ning kibedast kaotusvalust. Just tänu sellisele ülesehitusele – palju erinevaid lühikesi väikevorme – on võimalik tunnete virrvarri kõige paremini kirjeldada.

 “Ajast, mil teda nägin”

Sest ajast, kui teda nägin,
olen kui pime;
kuhu vaid vaatan,
näen vaid teda;
Unes nagu ilmsi
hõljub ta pilt mu ees,
kerkib sügavalt pimedusest
ja üha kirgastudes.
Muidu on pime ja värvitu
kõik mu ümber,
õdede mängud
mind enam ei innusta,
meelsamini nutaksin,
tasa kambrikeses;
Sestpeale, kui teda nägin,
olen kui pime.

“Tema, kõigist taevalikum”

Tema, taevalikem kõigist,
kui õrn, kui hea.
Sulnid huuled, selge silm,
õilis meel ja kindel tahe.
Nagu taevasinas
kirkalt ja säravalt iga täht,
nii ka tema minu taevas
kirkalt ja säravalt, püha ja kaugena.
Rända, rända oma teid;
vaatlen vaid su sära,
vaid alandlikult teda vaatan,
õndsana ja kurvalt!
Ära kuule minu vaikset palvet,
vaid sinu õnnele pühitsetut,
ei tohi tunda mind lihtsat neiut,
kõrge taevatäht.
Vaid väärikaimat kõigist
võib õnnelikuks teha sinu valik,
ja mina tahaksin Kõige kõrgemat õnnistada,
tuhandeid kordi.
Alul naeran, pärast nutan,
õnnis, õnnis olen siis;
Kui peaks mu süda ka murduda,
murdu, süda, mis siis sellest?

“Ma ei suuda seda mõista, seda uskuda”

Ma ei suuda mõista, ei uskuda,
on üks unistus mind võlunud;
kuis võis ta kõigi teiste hulgast
mind vaesekest ülendada
ja õnnelikuks teha?
Mulle tundus, et ta ütles:
”Olen igavesti sinu”,
Mulle tundus, et näen ikka veel und,
see ei saa ju tõsi olla.
Oo lase mind mu unes surra,
kiikudes ta rinna najal,
lase õndsaimal surmal uputada mind
lõpututesse rõõmupisaratesse.

“Sõrmus minu sõrmes”

Sa, sõrmus, minu sõrmes,
mu kullast sõrmusekene,
surun sind hardalt huulile,
oma südamele.
Ma unistasin ta valmis
lapsepõlve ilusaimas unes,
leidsin ennast üksikuna, eksinuna,
kõledas lõputus ruumis.
Sina, sõrmus, minu sõrmes,
siis alles mulle õpetasid,
avasid mu silmad nägema
elu sügavaimaid väärtusi.
Tahan teda teenida, elada talle,
kuuluda tervenisti talle,
anda end täielikult talle ja leida
kirgastumine tema säras.

“Aidake mind, õekesed”

Aidake mind, õekesed,
sõbralikult end ehtida,
ümmardage täna mind, õnnelikku,
Kerige toimekalt
mu pea ümber
veel õitsev mürdipärg.
Kui ma rahulolevana,
süda täis rõõmu,
lebasin armastatu süles,
ikka kutsus ta,
igatsus südames,
kannatamatult tänast päeva.
Aidake mind, õekesed
aidake mul eemale peletada
üks rumal hirm;
et saaksin selge pilguga
teda vastu võtta,
teda, kogu rõõmu allikat.
Armsaim, kas ilmusid mulle,
kas annad mulle, Päike, oma paiste?
Lase mind harduses,
lase mind alandlikkuses,
lase mind kummarduda oma isanda ette.
Ulatage talle, õekesed,
ulatage talle lilli,
tooge talle roosinupukesi,
aga teid, õekesed,
tervitan ma igatsevalt,
rõõmsalt lahkudes teie hulgast.

“Armas sõber, sa vaatad”

Armas sõber, sa vaatad mulle
hämmeldunult otsa,
Sa ei suuda mõista,
miks ma nutan;
lase niisketel pärlitel
harjumatu ehtena
kirkalt väreleda mu silmis.
Kui rahutu mu rind,
kuivõrd õndsust täis!
Kui vaid teaksin sõnu,
millega sellest rääkida;
tule ja suru oma pale
vastu mu rinda,
tahaksin sulle kõrva
sosistada kogu oma rõõmu.
Mõistad sa nüüd minu pisaraid,
mida ma nutan,
kas ei peaks sa neid ka nägema,
sina, armastatud mees?
Jää mu südame ligi,
tunne selle lööke,
sest ma kõvasti ja veel kõvemini
vaid sind hoida tahan.
Siin, minu voodi juures
on hällil ruumi,
kus see vaikselt varjab
minu armast unistust;
Ükskord saabub hommik,
mil see unistus ärkab;
ja temast sinu näopilt
mulle vastu naerab.

“Armas sõber, sa vaatad”

Armas sõber, sa vaatad mulle
hämmeldunult otsa,
Sa ei suuda mõista,
miks ma nutan;
lase niisketel pärlitel
harjumatu ehtena
kirkalt väreleda mu silmis.
Kui rahutu mu rind,
kuivõrd õndsust täis!
Kui vaid teaksin sõnu,
millega sellest rääkida;
tule ja suru oma pale
vastu mu rinda,
tahaksin sulle kõrva
sosistada kogu oma rõõmu.
Mõistad sa nüüd minu pisaraid,
mida ma nutan,
kas ei peaks sa neid ka nägema,
sina, armastatud mees?
Jää mu südame ligi,
tunne selle lööke,
sest ma kõvasti ja veel kõvemini
vaid sind hoida tahan.
Siin, minu voodi juures
on hällil ruumi,
kus see vaikselt varjab
minu armast unistust;
Ükskord saabub hommik,
mil see unistus ärkab;
ja temast sinu näopilt
mulle vastu naerab.

“Mu südamel, mu rinnal”

Minu südame vastas, minu rinna na’al,
sa mu rõõm, sa mu lõbu.
Õnn on armastus,
armastus on õnn,
nii olen öelnud
ja neid sõnu ma ei söö.
Hindasin ennast mõõtmatult palju,
kuid olen üliõnnelik nüüd.
Tema seal vaid imeb, tema seal vaid armastab
last, kellele ta toitu annab;
vaid ema üksi teab,
mis tähendab armastada ja õnnelik olla.
Oo, kuidas haletsen ma meest,
kes emaõnne tunda ei või.
Sa armas, armas ingel, sa,
sa vaatad mind ja naeratad.
Minu südame vastas, minu rinna na’al,
sa mu rõõm, sa mu lõbu.

“Nüüd tegid mulle esmakordselt valu”

Nüüd tegid sa mul esmakordselt valu,
see aga tabas.
Sa magad, sa kalk, halastamatu mees,
surmaund.
Vaatab mahajäetu enda ümber ringi,
maailm on tühi.
Armastanud olen ma ja elanud,
enam ma ei ela.
Tõmbun tagasi oma sisemuse vaikusesse,
loor langeb;
seal oled sina ja minu kadunud õnn,
sa minu maailm.

Richard Straussi elu möödus suuresti meedia kõrgendatud tähelepanu all. Saavutades hilisromantilise laulu- ja ooperiheliloojana edu üpris varakult, nägi Strauss oma pika elu jooksul Saksamaal vast kõige turbulentsemaid aegu, mida suudame ette kujutada – keisririigi lõppu, natsismi tõusu ja langust ning kahte maailmasõda. See kõik peegeldub ka tema mitmekülgses laulu- ja ooperiloomingus, kuigi elu lõpus peeti Straussi mitmetes ringkondades oma aja elatanud reliikviaks, kelle tonaalsel ja endiselt romantilisel loomingul puudub koht kaasaegsete (Stravinsky, Messiaen, Schönberg) kõrval.

Täna on aga muusikaringkonnad üksmeelel, et Straussi laululooming, mida esitatakse nii kammerstiilis klaverisaatega, kui kontsertsaalides suure orkestriga, kuulub vaieldamatult muusikaloo geniaalsete kompositsioonide varamusse.

“Unistus läbi hämariku”

Laiad aasad hämarikus hallis,
Päike on loojunud, tähed tärkavad,
Nüüd lähen kauneima naise juurde,
Kaugele üle aasade hämarikus hallis,
Sügavale jasmiinipõõsasse.
Läbi hämariku halli armastuse maale;
Ma ei lähe kiiresti, ma ei torma;
Mind tõmbab pehme sametpael
Läbi hämariku halli armastuse maale,
Sinisesse, mahedasse valgusse.

“Tukslevad südamed”

Üle aasade ja põldude kõndis üks noorsand,
Kling-klang lõi ta süda,
Ta sõrmes särab kuldne sõrmus,
Kling-klang lõi ta süda.
“Oo, aasad, oo, põllud,
Kuis olete kaunid!
Oo mäed, oo orud,
Kui kaunid!
Kuis oled hea, kuis oled kaunis,
Sa kuldne päike taevalael!
Kling-klang lõi ta süda.

Kiiresti tormas noorsand rõõmsal sammul,
Kling-klang lõi ta süda,
Noppis mõne rõõmsa õie,
Kling-klang lõi ta süda.
“Üle aasade ja põldude
Puhub kevadtuul,
Üle mägede ja metsade
Puhub kevadtuul.
Minu südames puhub kevadtuul,
Mis mind vaikselt sinuni kannab!
”Kling-klang lõi ta süda.

Keset aasasid ja põlde seisis üks neiu,
Kling-klang lõi ta süda,
Hoidis kätt silmade kohal, et näha,
Kling-klang lõi ta süda.
“Üle aasade ja põldude,
Üle mägede ja metsade
Minu juurde, minu juurde kiirustab ta!
Oo, kui ta vaid minu juures juba oleks!
”Kling-klang lõi ta süda.

“Öine jalutuskäik”

Me läksime läbi vaikse, maheda öö,
Sinu käsi minu omas,
sinu silm minu omas;
Kuu heitis hõbedast valgust sinu palgele,
Su pea puhkas justkui kulla peal,
Ja sa näisid mulle kui pühak:
Leebe, leebe ja suur, ja tundeerk,
Püha ja puhas nagu armas päike.
Ja mu silmis paisus soe tung,
Nagu pisara aimdus.
Kõvemini võtsin sinust kinni ja suudlesin –
Suudlesin sind vaikselt –
Mu hing nuttis.

“Öö”

Metsast astub välja öö,
Libistab enda vaikselt puudelt alla,
Vaatab laialt enda ümber ringi,
Nüüd vaata ette!
Kõik selle maailma tuled,
Kõik lilled, kõik värvid
Kustutab ta ära ja varastab vihud põllult.
Ta võtab kõik, mis püha,
Võtab jõelt hõbedase helgi,
Võtab tornide vaskkatustelt kullasära.
Rüüstatuna seisab põõsas:
Tule lähemale hing hingele,
Oo öö, ma kardan, ta varastab
minult ka sinu.

“Hingedepäev”

Aseta lauale lõhnavad reseedad,
Viimased punased astrid lisa juurde,
Ja räägime jälle kord armastusest,
Nagu kunagi maikuus.
Anna oma käsi, et seda salaja pigistada saaksin,
Ja kui keegi näeb, mul on sest ükskõik,
Anna mulle vaid üks oma magusatest pilkudest,
Nagu kunagi maikuus.
Täna õitseb ja lõhnab iga haua peal,
Üks päev aastas on surnutel vaba,
Tule mu südamesse, et saaksin su tagasi,
Nagu kunagi maikuus.

“Homme!”

Ja homme paistab jälle päike
Ja sel teel, mida käima hakkan,
Toob ta meid, õnnelikke, uuesti kokku
Keset seda päikesthingavat maad…
Ja randa, laia, lainetest sinist,
Laskume vaikselt ja aeglaselt,
Tummalt vaatame teineteisele silma,
Ja meie peale langeb
Õnne tumm vaikus…

Helilooja, koorijuht ja pedagoog Tuudur Vettik õppis 1919-1926 viiulit, kompositsiooni ja muusikapedagoogikat Tallinna Konservatooriumis. Hiljem õpetas ta Riiklikus Konservatooriumis ka ise koorijuhtimist. Tema õpilaste hulka kuulub näiteks ka Ants Üleoja. Paljudele oma koori- ja soololauludele kirjutas Vettik ise ka sõnad. Tuudur Vettik oli laulupeo üldjuht lausa 6 korral.

Olles õppinud Peterburi Konservatooriumis orelit ja kompositsiooni, jätkas Türnpu õpinguid koorijuhtimise alal Berliinis ning tegutses helilooja, koorijuhi ning organistina. Enamuse Türnpu loomingust moodustavad koorilaulud, kuid leidub ka üksikuid soololaule. Pikaaegse Niguliste kiriku organisti ja saksa gümnaasiumi lauluõpetajana asutas Türnpu Tallinna Meestelaulu Seltsi ning juhatas erinevate saksa heliloojate teoste ettekandeid Tallinnas. Türnpu sulest pärineb ka tuntud tervituslaul “Ta/Nad elagu”.

Eesti esimene kutseline naishelilooja Miina Härma sai muusikalise väljaõppe Peterburi Konservatooriumist (klaveri, oreli ja komponeerimise erialadel). Oma 60-aastase loometegevuse jooksul edendas Härma eesti kultuurielu märkimisväärsel määral ning kirjutas üle 200 koorilaulu. Gustav Ernesaks on nimetanud Miina Härmat meie laulupidude auväärseks vanaemaks.

Kõigest 13-aastasena Peterburi Konservatooriumisse õppima asunud Artur Kappi loetakse Rudolf Tobiase kõrval teiseks eesti sümfonismi rajajaks. Pärast konservatooriumis oreli ning kompositsoonieriala lõpetamist tegutses ta kuni 1920.aastani Venemaal. Jõudnud 1920.aastal Tallinnasse, töötas ta järgneva 20 aasta jooksul nii Estonia dirigendi kui konservatooriumi õppejõu ning hiljem professorina. Kapp’i loomingu hulka kuulub 5 sümfooniat, hulk sümfoonilisi teoseid, oratoorium “Hiiob”, ligi 100 kooriteost jm.